Tartu
Projekti üheks osas oli õppekäik. Õppekaigul kogetut jagati seminaril HKHK õpilastega.
Meie fotograaf Sander koostas mitu slaidipõhist esitlust. Meie projekti lehel on esitlus Eesti Lipumuuseumist. Lisaks valmisid veel esitlused AHAA keskusest, Tartu linnast, Äksi Jääaja Keskusest ja ERM-ist
Tartumaa esitlus oli mitmekülgne ja jättis noortele hea mulje! Tartu ja Tartumaaga seonduvad eelkõige teadus ja haridus. Tartu on oluline kultuurikeskus, Tartus toimus 1869 a esimene eestlaste üldlaulupidu, mis oli kokkutulnute jaoks üks suur üksteiseleidmine. Märkimist ja meeldetuletamist väärib ka Jakob Hurda programmiline peokõne, milles Hurt rõhutas kolme põhiteesi. Tänapäevaselt võiks öelda - kui me ei saa suureks arvult, saame siis suureks vaimult.
Emajõe Ateena olnud aastasadu Eesti teaduselu alustalaks, kust sirgunud palju kodu- ja välismaiseid vaimuhiiglasi. Nende teadmine/tundmine on eestluse mõistmisel olulise tähtsusega. Tartu ajaarvamine sai alguse juba esimesel aastatuhandel p.Kr., mil praeguse Toomemäe kohale rajati muinaslinnus. Aastasadade jooksul käis nii linnus kui asula selle ümber vallutajatel käest-kätte. Õige elu algas linnas aga 1632. aastal, mil asutati Tartu Ülikool. Sellest peale on teaduselu linnas liikunud pidevas tõusujoones, muutes Tartu Ülikooli üheks prestiižeimatest Euroopas.
Projektis osalenud avastasid ajalootundidest teada nn Tartu Vaimu :)! Olid ajad, kus Tartu nimi oli tabu, aga Jurjeviks ei tahtnud kohalik vaimurahvas oma linna kutsuda. Siis tekkisidki meie keeleruumi konspiratiivsed hellitusnimed nagu Emajõe Ateena või Ülikoolilinn. Ja kuna heal lapsel on mitu nime, eriti halbadel aegadel, siis küllap ka meie tänane päevakangelane kandis sel ajal aja vaimule vastavaid tiitleid nagu Emajõe Ateena vaim või Ülikoolilinna vaim.Kuid täna julgeme teda kutsuda siiski õige nimega. Sest Tartut võivad kaunistada küll vaimsus ja vaimukus ja vaimutsemine ja isegi head mõtted vahetevahel, aga kõigi nende isa on üks suur ja ühine Vaim.
See ongi see kuulus Koha vaim ehk Koha kaitsja. Genius loci, nagu ütleksid antiiksed targad, ja Genius Tartuensis või ka Genius Dorpati, nagu võime uhkusega öelda meie.
Giidideks kehastunud projektis osalejad said oma ülesannetega väga hästi hakkama. Varem ettevalmistatud tekstid said täiendust ja viimast lihvi kohapeal.
Tartumaa esitlus oli mitmekülgne ja jättis noortele hea mulje! Tartu ja Tartumaaga seonduvad eelkõige teadus ja haridus. Tartu on oluline kultuurikeskus, Tartus toimus 1869 a esimene eestlaste üldlaulupidu, mis oli kokkutulnute jaoks üks suur üksteiseleidmine. Märkimist ja meeldetuletamist väärib ka Jakob Hurda programmiline peokõne, milles Hurt rõhutas kolme põhiteesi. Tänapäevaselt võiks öelda - kui me ei saa suureks arvult, saame siis suureks vaimult.
Emajõe Ateena olnud aastasadu Eesti teaduselu alustalaks, kust sirgunud palju kodu- ja välismaiseid vaimuhiiglasi. Nende teadmine/tundmine on eestluse mõistmisel olulise tähtsusega. Tartu ajaarvamine sai alguse juba esimesel aastatuhandel p.Kr., mil praeguse Toomemäe kohale rajati muinaslinnus. Aastasadade jooksul käis nii linnus kui asula selle ümber vallutajatel käest-kätte. Õige elu algas linnas aga 1632. aastal, mil asutati Tartu Ülikool. Sellest peale on teaduselu linnas liikunud pidevas tõusujoones, muutes Tartu Ülikooli üheks prestiižeimatest Euroopas.
Projektis osalenud avastasid ajalootundidest teada nn Tartu Vaimu :)! Olid ajad, kus Tartu nimi oli tabu, aga Jurjeviks ei tahtnud kohalik vaimurahvas oma linna kutsuda. Siis tekkisidki meie keeleruumi konspiratiivsed hellitusnimed nagu Emajõe Ateena või Ülikoolilinn. Ja kuna heal lapsel on mitu nime, eriti halbadel aegadel, siis küllap ka meie tänane päevakangelane kandis sel ajal aja vaimule vastavaid tiitleid nagu Emajõe Ateena vaim või Ülikoolilinna vaim.Kuid täna julgeme teda kutsuda siiski õige nimega. Sest Tartut võivad kaunistada küll vaimsus ja vaimukus ja vaimutsemine ja isegi head mõtted vahetevahel, aga kõigi nende isa on üks suur ja ühine Vaim.
See ongi see kuulus Koha vaim ehk Koha kaitsja. Genius loci, nagu ütleksid antiiksed targad, ja Genius Tartuensis või ka Genius Dorpati, nagu võime uhkusega öelda meie.
Giidideks kehastunud projektis osalejad said oma ülesannetega väga hästi hakkama. Varem ettevalmistatud tekstid said täiendust ja viimast lihvi kohapeal.
ahaa teaduskeskus - mitmekülgne ja salapärane!
Eesmärgiks oli anda õpilastele tunnetus globaliseeruvast maailmast ja teaduse – tehnika arengusuundadest tänapäeva ühiskonnas, mille läbi kinnistame õpilastes teadmise, et tänapäeva ühiskond vajab laiapõhjalise ettevalmistusega, meeskonnas töötada oskavat ning loovat ühiskonnaliiget, kes teab, kuidas toimib ühiskond, milline ühiskond on jätkusuutlik ning kuidas ise olla aktiivne ja loov ühiskonnaliige. Ahhaa keskuses saab õpilane proovile panna ennast ja oma teadmisi, kõik tegevused on õppe-eesmärgiga ja laiendavad õpilase teadmisi ühiskonnast, ühiskonna jätkusuutlikusest ja ökoloogilisest tasakaalust. Iga osaleja saab isiklikult kogeda maailma suurust ning iseenda väiksust.
Osalejad mõistsid, et ühiskond on jätkusuutlik!
Planetaariumis sai rännata ajas ja ruumis, näha miljoneid tähti, planeete ja galaktikaid. Kõik see, mida me näeme taevas, koos Maa ja meie endiga, moodustab maailma ehk Universumi ehk kosmose. Juba ammustel aegadel omandasid inimesed esimesi astronoomilisi teadmisi ja õppisid neid kasutama igapäevaste ülesannete lahendamisel. On loomulik, et pikaajaliste taevavaatluste jooksul püüdsid nad luua ka ettekujutust maailmast kui tervikust. Soov oli sedavõrd tõsine, et kus jäi puudu teadmistest, seal täiendati pilti oletuste ja usuga. Esimestena võimaldasid luua maailma tervikpilti, ja sellega astuda üle igapäevaelu kitsaste raamide, müüdid. Seejuures lähtuti sageli Taevast ja Maast kui kahest elusolendist. Aja jooksul asendus see kaksikpilt suhtumisega loodusse kui ühtsesse organismi, keda esmalt kujutleti mingi loomana, hiljem omistati talle aga inimlikke jooni. Esimeste müütide iseloomulikuks jooneks oli seejuures kõige igapäevase ja tavalise piiramatu laiendamine kogu maailmale. Kosmoloogilised vaated kirjeldasid inimese enda eelajaloolist elu-olu, mis oli mõtteliselt laiendatud kosmilistesse mastaapidesse ning veidi kohendatud vastamaks pildi kogu Universumit haaravale olemusele.
Osalejad arvasid, et see andis neile ettekujutuse maailmast kui tervikust, ülevaate universumi suurusest ja inimese väiksusest, mis omakorda suunab igaüht esitama endale küsimust, kes olen mina. Kui te tunneme ja austame iseennast, siis oleme võimelised mõistma ja austama ka teisi. Enda tundmine annab turvatunde, arusaamise, et oleme kõik üks osa loodusest, oleme kõik ühe emakese maa olendid, mistõttu ei ole tähtis, mis rahvusest sa oled. Tähtis on, et teaksid, kes sa oled, kuhu kuulud, kes on sinu kaaslased.Tähtis on iga ühiskonnaliikme ühiskonnateadlikkus. Kõik see kokku annab meile vajaliku ühistunnetuse ja turvatunde. Globaliseerumine ehk üleilmastumine vihjab, et erinevad ühiskonnad on ühtlustumas. Maailm on üks ja ainus terviklik koht (Roland Robertsoni sõnul a single place), keegi ei saa end isoleerida teistes maades toimuvast ning elada täiesti omaette. Kadumas on kohaliku ja globaalse eristumine, mis kunagi oli nii selge ja enesestmõistetav. Inimestel, kes elavad erinevates kogukondades ning maades, on tänapäeval paljus sarnane elukogemus, neil on sarnased probleemid ja mured.
Eesti rahva ühistunnetus on seotud inimeste turvatundega, mis tekib, kui ollakse osaline Eesti ühiskondlikus ja poliitilises elus, ning rahva ja territooriumiga seotud positiivse emotsionaalse kuuluvustundega. Noorte parem lõimimine tähendab seda, kuidas osatakse neile riigi ajalugu mõistetavaks teha ning sellega seoses neid tegutsema panna .
Ajaloosündmuste ja ajaloopaikade tundmaõppimine/ tutvustamine aitab kaasa erinevast rahvusest Eestis elavate inimeste ühisidentiteedi kujundamisele, mis omakorda annab igale üksikindiviidile turvatunde ning kodu tunnetuse - maa, kus ma elan on minu kodu, ma tahan teda hoida ja armastada.
Osalejad mõistsid, et ühiskond on jätkusuutlik!
Planetaariumis sai rännata ajas ja ruumis, näha miljoneid tähti, planeete ja galaktikaid. Kõik see, mida me näeme taevas, koos Maa ja meie endiga, moodustab maailma ehk Universumi ehk kosmose. Juba ammustel aegadel omandasid inimesed esimesi astronoomilisi teadmisi ja õppisid neid kasutama igapäevaste ülesannete lahendamisel. On loomulik, et pikaajaliste taevavaatluste jooksul püüdsid nad luua ka ettekujutust maailmast kui tervikust. Soov oli sedavõrd tõsine, et kus jäi puudu teadmistest, seal täiendati pilti oletuste ja usuga. Esimestena võimaldasid luua maailma tervikpilti, ja sellega astuda üle igapäevaelu kitsaste raamide, müüdid. Seejuures lähtuti sageli Taevast ja Maast kui kahest elusolendist. Aja jooksul asendus see kaksikpilt suhtumisega loodusse kui ühtsesse organismi, keda esmalt kujutleti mingi loomana, hiljem omistati talle aga inimlikke jooni. Esimeste müütide iseloomulikuks jooneks oli seejuures kõige igapäevase ja tavalise piiramatu laiendamine kogu maailmale. Kosmoloogilised vaated kirjeldasid inimese enda eelajaloolist elu-olu, mis oli mõtteliselt laiendatud kosmilistesse mastaapidesse ning veidi kohendatud vastamaks pildi kogu Universumit haaravale olemusele.
Osalejad arvasid, et see andis neile ettekujutuse maailmast kui tervikust, ülevaate universumi suurusest ja inimese väiksusest, mis omakorda suunab igaüht esitama endale küsimust, kes olen mina. Kui te tunneme ja austame iseennast, siis oleme võimelised mõistma ja austama ka teisi. Enda tundmine annab turvatunde, arusaamise, et oleme kõik üks osa loodusest, oleme kõik ühe emakese maa olendid, mistõttu ei ole tähtis, mis rahvusest sa oled. Tähtis on, et teaksid, kes sa oled, kuhu kuulud, kes on sinu kaaslased.Tähtis on iga ühiskonnaliikme ühiskonnateadlikkus. Kõik see kokku annab meile vajaliku ühistunnetuse ja turvatunde. Globaliseerumine ehk üleilmastumine vihjab, et erinevad ühiskonnad on ühtlustumas. Maailm on üks ja ainus terviklik koht (Roland Robertsoni sõnul a single place), keegi ei saa end isoleerida teistes maades toimuvast ning elada täiesti omaette. Kadumas on kohaliku ja globaalse eristumine, mis kunagi oli nii selge ja enesestmõistetav. Inimestel, kes elavad erinevates kogukondades ning maades, on tänapäeval paljus sarnane elukogemus, neil on sarnased probleemid ja mured.
Eesti rahva ühistunnetus on seotud inimeste turvatundega, mis tekib, kui ollakse osaline Eesti ühiskondlikus ja poliitilises elus, ning rahva ja territooriumiga seotud positiivse emotsionaalse kuuluvustundega. Noorte parem lõimimine tähendab seda, kuidas osatakse neile riigi ajalugu mõistetavaks teha ning sellega seoses neid tegutsema panna .
Ajaloosündmuste ja ajaloopaikade tundmaõppimine/ tutvustamine aitab kaasa erinevast rahvusest Eestis elavate inimeste ühisidentiteedi kujundamisele, mis omakorda annab igale üksikindiviidile turvatunde ning kodu tunnetuse - maa, kus ma elan on minu kodu, ma tahan teda hoida ja armastada.
Eesti Lipumuuseum otepääl
Kust saime oma riigi lipu, milline oli esimene lipp, kes on lipu autorid. Miks riigil on vaja lippu?
Eesti lipp on riigi- ja rahvuslipp. Selle heiskamisega väljendame austust, rõõmu ja kurbust. Lipp märgib identiteeti ja riiklikku kuuluvust. Sinimustvalge Eesti lipu all on toimunud eestlaste rahvuslik ärkamine, omariikluse loomine ning edendamine. Igaüks võib kasutada Eesti lippu, järgides seadust ning head tava.
Eesti lipu kuju ja värvid on määratletud Eesti lipu seaduses. Lipuväli on põigiti jaotatud sinise, musta ja valgega. Esimene sinimustvalge lipp pühitseti ja õnnistati 4. juunil 1884. aastal Otepää kiriklas. Eesti Üliõpilaste Seltsi lipp muutus peagi rahvussümboliks ning Eesti Vabariigi sündimisel sai trikoloorist riigilipp. Laulame üheskoos Eesti Lipu laulu, millega avaldame austust oma riigile ja rahvale.
Eestlasi on ammu tuntud kui laulurahvast. Laulmise traditsioon on pärandunud meie esivanemailt põlvest põlve edasi ning on raskeil ajalooetappidel rahvast ühendanud. Laulmine ühendab ja liidab, annab tugeva ühtsustunde.
Kaunistagem Eesti kojad kolme koduvärviga,
mille alla Eesti pojad ühiselt võiks koonduda.
Ühine neil olgu püüe ühes vennaarmuga,
kostku võimsalt meie hüüe:
„Eesti, Eesti, ela sa!”
Sinine on sinu taevas, kallis Eesti, kodumaa,
oled kord sa ohus, vaevas, sinna üles vaata sa!
Must on sinu mullapinda, mida higis haritud.
Must on kuub, mis Eesti rinda
vanast’ juba varjanud.
Sinine ja must ja valge kaunistagu Eestimaad!
Vili võrsugu siin selge, paisugu tal täieks pead.
Vaprast meelest, venna armust Eesti kojad kõlagu!
Kostku taeva poole põrmust:
„Eesti, Eesti ela sa!”
Eesti lipp on riigi- ja rahvuslipp. Selle heiskamisega väljendame austust, rõõmu ja kurbust. Lipp märgib identiteeti ja riiklikku kuuluvust. Sinimustvalge Eesti lipu all on toimunud eestlaste rahvuslik ärkamine, omariikluse loomine ning edendamine. Igaüks võib kasutada Eesti lippu, järgides seadust ning head tava.
Eesti lipu kuju ja värvid on määratletud Eesti lipu seaduses. Lipuväli on põigiti jaotatud sinise, musta ja valgega. Esimene sinimustvalge lipp pühitseti ja õnnistati 4. juunil 1884. aastal Otepää kiriklas. Eesti Üliõpilaste Seltsi lipp muutus peagi rahvussümboliks ning Eesti Vabariigi sündimisel sai trikoloorist riigilipp. Laulame üheskoos Eesti Lipu laulu, millega avaldame austust oma riigile ja rahvale.
Eestlasi on ammu tuntud kui laulurahvast. Laulmise traditsioon on pärandunud meie esivanemailt põlvest põlve edasi ning on raskeil ajalooetappidel rahvast ühendanud. Laulmine ühendab ja liidab, annab tugeva ühtsustunde.
Kaunistagem Eesti kojad kolme koduvärviga,
mille alla Eesti pojad ühiselt võiks koonduda.
Ühine neil olgu püüe ühes vennaarmuga,
kostku võimsalt meie hüüe:
„Eesti, Eesti, ela sa!”
Sinine on sinu taevas, kallis Eesti, kodumaa,
oled kord sa ohus, vaevas, sinna üles vaata sa!
Must on sinu mullapinda, mida higis haritud.
Must on kuub, mis Eesti rinda
vanast’ juba varjanud.
Sinine ja must ja valge kaunistagu Eestimaad!
Vili võrsugu siin selge, paisugu tal täieks pead.
Vaprast meelest, venna armust Eesti kojad kõlagu!
Kostku taeva poole põrmust:
„Eesti, Eesti ela sa!”
Eesti Rahva Muuseum Raadil
ERM- s teemaprogramm „Paikkondlikud eripärad“, mille kaudu saame teada, kui erinevad on isegi ühest rahvusest inimesed. Lisaks sellele,et Eestis elab ~190 rahvust, on eestlaste endigi seas etnilised rühmad, mis kannavad põlvest-põlve edasi oma kultuuri, keelt ja kombeid, sest etniliste rühmade erisusi ei taheta kaotada, vaid säilitada, kuna erinev kultuuritaust rikastab ühiskonda.
Programmi eesmärk oli laiendada õpilaste teadmisi eesti rahva olemusest, ajaloost ja ühiskonnast, kes on eestlane ja millega ta on läbi aegade tegelenud. Räägitakse eestlaste kommetest, riietumisviisidest ja toidust. „MEIE“ tunne s o rahvariided ja laulupidu. Saame vastuse küsimusele, kuidas erinevad kultuurid, usk ja kombed on mõjutanud Eesti rahva ja riigi kujunemist, mis soodustab oluliselt tolerantsust ja pluralismi õpilaste vaadetes ja see omakorda kõigi Eesti elanike valmisolekut aktsepteerida kultuurilist mitmekesisust.
Ühiskonna püsimisel ja arenemisel on kultuur tähtis. Kui rahvas ei toeta demokraatlikke väärtusi ja tavasid,
siis ei saa demokraatiat ka ülevalt poolt käsu korras kehtestada. Kultuur vormib paljuski ühiskonna näo,
sest ühiste väärtuste, tavade ja käitumisnormide põhjal kujuneb inimestevaheline ühtsustunne ehk
identiteet. Samastumine ehk identifitseerumine võib toimuda erinevatel alustel. Kokkukuuluvust
tunnetavad näiteks ühe paikkonna, ühe rahvuse või ka ühe usutunnistusega inimesed.
"Igal talul oma taar," ütleb eesti vanasõna. See iseloomustab väga hästi väikese territooriumiga Eesti rohkete kohalike erijoontega rahvakultuuri. Paljud erinevused on alguse saanud juba muistsest hõimuajast ja kajastuvad nii keelemurretes, arheoloogilistes leidudes kui ka hilisemas materiaalses ja vaimses kultuuris. Pärisorjuse ja talurahva sunnismaisuse tagajärjel kujunes välja hulk kihelkondlikke eripärasid, mis on eriti silmatorkavad rahvarõivastes ja rahvakunstis. Eesti talupojakultuuri kui terviku omapära avaldub aga kõige ilmekamalt vanas regivärsilises rahvalaulus ja rehielamus. Eesti rahvakultuuri kujunemises on oma osa läänemeresoome ühiselementidel, seostel Kesk-Euroopa ja Skandinaavia ning Ida-Euroopa kultuuritraditsiooniga. Paljude ühisjoonte tõttu moodustab Eesti koos Läti ja Leeduga ühe ajaloolis-kultuurilise valdkonna. Nii läti, leedu ja soome kui ka eesti rahvakultuuris ilmnevad erinevused eelkõige maa lääne- ja idaosa vahel. Need tulenevad osalt erinevatest loodustingimustest, majanduslikest iseärasustest, osalt pikaajalistest kokkupuudetest lääne- või idanaabritega.
Traditsioonilisele rahvakultuurile iseloomulike tunnuste põhjal võib Eesti jaotada kolmeks: Põhja-Eesti, Lõuna-Eesti ja Lääne-Eesti. Rahvarõivaste käsitlustes vaadeldakse Lääne-Eesti mandriosa ja saari eraldi. Täiesti eriilmelised on rannarootsi ja peipsivene alad. Põhja- ja Lõuna-Eesti on majanduslikult arenenud piirkonnad. Idamõjud avalduvad mõlemal pool eelkõige vanades rahvapärastes põlluharimisriistades ja veovahendites. Nii kasutati 19. sajandil ja kohati 20. sajandi alguseski harkatra, karuäket, hambulise teraga sirpi ja ida-euroopa tüüpi rege. Põhja- ja lõunaeestilised erinevused säilisid visalt Eesti Liivi- ja Eestimaa kubermanguks jaotumise tõttu.
Põhja-Eesti on tänu suuremate linnade, eriti Tallinna ja Narva kaubandusele olnud uuendustele vastuvõtlik. Eriti selgesti tuleb see ilmsiks moemuutustes ja rahvarõivaste arengus 18.-19. sajandil. Omanäoline on olnud Kirde-Eesti rannikuala, kus on märgatavad soome ning idaosas vadja-isuri mõjud.
Lõuna-Eesti on olnud kultuuriliselt silmatorkavalt alalhoidlik ja traditsioone säilitav, mis ilmneb eriti Mulgi ja Setu alal. Vana rõivastumisviis säilis heal järjel olnud Mulgimaal 19. sajandi teisel poolelgi. Mulgimaa omapära tulenes osaliselt ka läti asustuselemendist. Kordumatu on Setumaa vanapärane, tugevate vene mõjudega kultuur. Lääne-Eesti kultuurivaldkonna moodustavad mandri loodeosa, Saare- ja Hiiumaa koos väiksemate saartega. Sellel alal leidub rohkesti vanu Kesk-Euroopa ja Skandinaavia mõjutusi, mida on osaliselt levitanud ka 13. sajandil kujunema hakanud rootsi rannikuasustus.
Lääne-Eesti oli 19. sajandil ja 20. sajandi algupoolel majanduslikult mahajäänud ala, kus põllundus oli kalapüügi, meresõidu ja ulgtööde kõrval teisejärguline. Seal säilis mitmeid mujal ammu käibelt kadunud tööriistu, nagu vannasader, siledateraline sirp ja sõiduvahendina sebaregi. Tänu elavale suhtlemisele teiste rahvastega levisid aga kiiremini mitmed uued töövõtted, mis peegelduvad eriti Lääne-Eesti meeste kaunistatud käsitöödes.
Igal Eesti saarel on omad erijooned. Märkimisväärseim on aga Lääne-Saaremaa, mida on mõjutanud tihedad sidemed Gotlandi ja Kuramaaga. Vana rahvakultuur säilis veel 20. sajandi esimesel poolel Lääne-Eesti saartel, Kihnus osaliselt tänapäevalgi, ja Setumaal.
ERMi külastus andis suurepärase ülevaate meie kultuurilisest taustast!
Programmi eesmärk oli laiendada õpilaste teadmisi eesti rahva olemusest, ajaloost ja ühiskonnast, kes on eestlane ja millega ta on läbi aegade tegelenud. Räägitakse eestlaste kommetest, riietumisviisidest ja toidust. „MEIE“ tunne s o rahvariided ja laulupidu. Saame vastuse küsimusele, kuidas erinevad kultuurid, usk ja kombed on mõjutanud Eesti rahva ja riigi kujunemist, mis soodustab oluliselt tolerantsust ja pluralismi õpilaste vaadetes ja see omakorda kõigi Eesti elanike valmisolekut aktsepteerida kultuurilist mitmekesisust.
Ühiskonna püsimisel ja arenemisel on kultuur tähtis. Kui rahvas ei toeta demokraatlikke väärtusi ja tavasid,
siis ei saa demokraatiat ka ülevalt poolt käsu korras kehtestada. Kultuur vormib paljuski ühiskonna näo,
sest ühiste väärtuste, tavade ja käitumisnormide põhjal kujuneb inimestevaheline ühtsustunne ehk
identiteet. Samastumine ehk identifitseerumine võib toimuda erinevatel alustel. Kokkukuuluvust
tunnetavad näiteks ühe paikkonna, ühe rahvuse või ka ühe usutunnistusega inimesed.
"Igal talul oma taar," ütleb eesti vanasõna. See iseloomustab väga hästi väikese territooriumiga Eesti rohkete kohalike erijoontega rahvakultuuri. Paljud erinevused on alguse saanud juba muistsest hõimuajast ja kajastuvad nii keelemurretes, arheoloogilistes leidudes kui ka hilisemas materiaalses ja vaimses kultuuris. Pärisorjuse ja talurahva sunnismaisuse tagajärjel kujunes välja hulk kihelkondlikke eripärasid, mis on eriti silmatorkavad rahvarõivastes ja rahvakunstis. Eesti talupojakultuuri kui terviku omapära avaldub aga kõige ilmekamalt vanas regivärsilises rahvalaulus ja rehielamus. Eesti rahvakultuuri kujunemises on oma osa läänemeresoome ühiselementidel, seostel Kesk-Euroopa ja Skandinaavia ning Ida-Euroopa kultuuritraditsiooniga. Paljude ühisjoonte tõttu moodustab Eesti koos Läti ja Leeduga ühe ajaloolis-kultuurilise valdkonna. Nii läti, leedu ja soome kui ka eesti rahvakultuuris ilmnevad erinevused eelkõige maa lääne- ja idaosa vahel. Need tulenevad osalt erinevatest loodustingimustest, majanduslikest iseärasustest, osalt pikaajalistest kokkupuudetest lääne- või idanaabritega.
Traditsioonilisele rahvakultuurile iseloomulike tunnuste põhjal võib Eesti jaotada kolmeks: Põhja-Eesti, Lõuna-Eesti ja Lääne-Eesti. Rahvarõivaste käsitlustes vaadeldakse Lääne-Eesti mandriosa ja saari eraldi. Täiesti eriilmelised on rannarootsi ja peipsivene alad. Põhja- ja Lõuna-Eesti on majanduslikult arenenud piirkonnad. Idamõjud avalduvad mõlemal pool eelkõige vanades rahvapärastes põlluharimisriistades ja veovahendites. Nii kasutati 19. sajandil ja kohati 20. sajandi alguseski harkatra, karuäket, hambulise teraga sirpi ja ida-euroopa tüüpi rege. Põhja- ja lõunaeestilised erinevused säilisid visalt Eesti Liivi- ja Eestimaa kubermanguks jaotumise tõttu.
Põhja-Eesti on tänu suuremate linnade, eriti Tallinna ja Narva kaubandusele olnud uuendustele vastuvõtlik. Eriti selgesti tuleb see ilmsiks moemuutustes ja rahvarõivaste arengus 18.-19. sajandil. Omanäoline on olnud Kirde-Eesti rannikuala, kus on märgatavad soome ning idaosas vadja-isuri mõjud.
Lõuna-Eesti on olnud kultuuriliselt silmatorkavalt alalhoidlik ja traditsioone säilitav, mis ilmneb eriti Mulgi ja Setu alal. Vana rõivastumisviis säilis heal järjel olnud Mulgimaal 19. sajandi teisel poolelgi. Mulgimaa omapära tulenes osaliselt ka läti asustuselemendist. Kordumatu on Setumaa vanapärane, tugevate vene mõjudega kultuur. Lääne-Eesti kultuurivaldkonna moodustavad mandri loodeosa, Saare- ja Hiiumaa koos väiksemate saartega. Sellel alal leidub rohkesti vanu Kesk-Euroopa ja Skandinaavia mõjutusi, mida on osaliselt levitanud ka 13. sajandil kujunema hakanud rootsi rannikuasustus.
Lääne-Eesti oli 19. sajandil ja 20. sajandi algupoolel majanduslikult mahajäänud ala, kus põllundus oli kalapüügi, meresõidu ja ulgtööde kõrval teisejärguline. Seal säilis mitmeid mujal ammu käibelt kadunud tööriistu, nagu vannasader, siledateraline sirp ja sõiduvahendina sebaregi. Tänu elavale suhtlemisele teiste rahvastega levisid aga kiiremini mitmed uued töövõtted, mis peegelduvad eriti Lääne-Eesti meeste kaunistatud käsitöödes.
Igal Eesti saarel on omad erijooned. Märkimisväärseim on aga Lääne-Saaremaa, mida on mõjutanud tihedad sidemed Gotlandi ja Kuramaaga. Vana rahvakultuur säilis veel 20. sajandi esimesel poolel Lääne-Eesti saartel, Kihnus osaliselt tänapäevalgi, ja Setumaal.
ERMi külastus andis suurepärase ülevaate meie kultuurilisest taustast!
ÄKsi, jääajakeskus
Jääaja keskuse ekspositsiooni eesmärgiks oli anda külastajale elamuslikult ja kogemuslikult ülevaade:
• Jääaegade tekkepõhjustest ja mõjust Maa, Eesti ja Vooremaa pinnamoele ja elustikule laiema geokronoloogilise skaala ja Universumi evolutsiooni taustal
• Eesti looduse ja inimasustuse arenguloost pärast viimast jääaega
• Kliimamuutuste põhjustest ja nende uurimisest
Jääkeskusest saadud teadmise baasil saame vastuse järgmistele küsimuse : Kas ja mil määral tulevik sõltub meist, meie tegevusest ? Kas tuleb uus jääaeg? Milline on inimese roll kliimamuutustes? Mis on ökoloogiline jalajälg ? Millised on Jääaja jäljed Eestimaa pinnal? Jääajajärgne looduse arengulugu .
Kodanikus olemine tähendab ka keskkonnaga arvestamist, hea kodanik on teadlik, et ühtegi ühiskonna praegust probleemi ei tohi lahendada tulevaste põlvede arvelt.
Saime vastuse küsimusele, mis on Eesti, kuidas tekkis Eesti ja kes on eestlane. Eesti piirid pole täna sellised, millised nad olid aastatuhandete eest, ja aastatuhandete pärast pole nad sellised nagu täna. Kõik muutub, isegi rannajoon ja jõgede voolusuund, ammugi siis inimesed. 10 000 aastat tagasi ei teadnud keegi, et see maa, kus me täna elame, on Eesti. Sest ükski maa ei ole Eesti või Läti Või Ungari või Paraguai lihtsalt iseenesest. Vaja on inimesi, kes seda maad,kus nad elavad, Eestiks kutsuvad. Nii oli ka aegade alguses. Ükskord inimesed tulid, hakkasid siin elama ja jäid. Sellega hakkas Eesti tekkimise lugu ja inimestest, kes siia olid elama tulnud, said eestlased.
• Jääaegade tekkepõhjustest ja mõjust Maa, Eesti ja Vooremaa pinnamoele ja elustikule laiema geokronoloogilise skaala ja Universumi evolutsiooni taustal
• Eesti looduse ja inimasustuse arenguloost pärast viimast jääaega
• Kliimamuutuste põhjustest ja nende uurimisest
Jääkeskusest saadud teadmise baasil saame vastuse järgmistele küsimuse : Kas ja mil määral tulevik sõltub meist, meie tegevusest ? Kas tuleb uus jääaeg? Milline on inimese roll kliimamuutustes? Mis on ökoloogiline jalajälg ? Millised on Jääaja jäljed Eestimaa pinnal? Jääajajärgne looduse arengulugu .
Kodanikus olemine tähendab ka keskkonnaga arvestamist, hea kodanik on teadlik, et ühtegi ühiskonna praegust probleemi ei tohi lahendada tulevaste põlvede arvelt.
Saime vastuse küsimusele, mis on Eesti, kuidas tekkis Eesti ja kes on eestlane. Eesti piirid pole täna sellised, millised nad olid aastatuhandete eest, ja aastatuhandete pärast pole nad sellised nagu täna. Kõik muutub, isegi rannajoon ja jõgede voolusuund, ammugi siis inimesed. 10 000 aastat tagasi ei teadnud keegi, et see maa, kus me täna elame, on Eesti. Sest ükski maa ei ole Eesti või Läti Või Ungari või Paraguai lihtsalt iseenesest. Vaja on inimesi, kes seda maad,kus nad elavad, Eestiks kutsuvad. Nii oli ka aegade alguses. Ükskord inimesed tulid, hakkasid siin elama ja jäid. Sellega hakkas Eesti tekkimise lugu ja inimestest, kes siia olid elama tulnud, said eestlased.